Hüdrosoolid

 
9109-Lavender-Hydrosols.jpg

HÜDROLAAT (HÜDROSOOL, LILLEVESI).

Inimkond on tarvitanud hüdrolaate (hüdrosoole) ehk lilleveesid sajandeid.  Rosmariinist, mürdist, lavendlist bergamotist, koriandrist ja paljudest teistest lõhnavatest taimedest saadud veed on olnud nii naudingute allikateks kui hinnatud oma tervendavate omaduste poolest. Tänapäeval on lilleveed menukad oma potentsiaalsete raviomaduste tõttu, kosmeetikumide toorainena, näiteks kreemide ja losjoonide koostises, nahahoolduses niisutajate, toniseerijate ning puhastusvahenditena. Hüdrolaatidele omistatakse sarnaselt eeterlikele õlidele tervist toetavaid ja toniseerivaid omadusi ning seetõttu loetakse neid üheks huvi pakkuvamaks 21. sajandi aroomteraapia haruks.

Ajalooliselt said hüdrolaadid tuntuks eeterlike õlide kaas- või kõrvalproduktidena ning see toimus koos eeterlike õlide tootmise plahvatusliku kasvuga.  Aroomterapeudid teevad paraku väga selgelt vahet hüdrolaadil kui eeterliku õli tootmise kõrvalproduktil ja hüdrolaadil, mis  ongi destilleeritud hüdrolaadi saamise eesmärgil. Teadolevalt on hüdrolaatides väga väheses hulgas eeterlikke õlisid, kuid nad ei ole lihtsad eeterlike õlide lahjendused, vaid nende koostis on üsna palju erinev sama taime eeterliku õli koostisest. Selle erinevuse võti peitub nende valmistamise iseärasustes.

Hüdrolaate saadakse destilleerimise teel nagu eeterlikke õlisidki, kuid selles saamise protsessis on olulisi erinevusi. Kui lilleveede saamiseks korjatakse värsked taimed ning need kohe ka destilleeritakse, siis eeterlike õlide destilleerimisele eelneb taimede mõne päeva pikkune närbutamine või lausa kuivatamine õhu käes. Hüdrolaatidesse peavad lisaks eeterlikele õlidele kindlasti jääma taime mahl ning selles olevad veeslahustuvad bioaktiivsed ained. Nii ühendavad hüdrolaadid aroom- ja taimeteraapia, kui juba neil teraapiaviisidel tänapäeval vahet tehakse, hoolimata mõlema teraapiaviisi toimeainete taimsest päritolust.

Kui veeaur läbib värske taimse materjali, siis haarab ta endaga kaasa eeterlike õlide üliväikesed tilgakesed ja taimes olevad veeslahustuvad ühendid. Eeterliku õli tilgakesed annavad hüdrolaadile põhiaroomi ning kannavad eneses aroomteraapilisi omadusi. Hüdrolaatide destilleerimisel räägitakse kolmest veidi erinevast viisist, kuidas taimedes olevaid aineid kätte saada:

1.       Taimed asetsevad vees (hüdrodestillatsioon)

2.       Taimed asetsevad vee kohal olevas mahutis (aurudestillatsioon)

3.       Kahe esimese kombinatsioon (hüdro-aurudestillatsioon)

Kui me destilleerime eeterlikke õlisid, siis soovime seda teha pigem madalal kuumusel ja kiiresti, et säästa taimes olevaid eeterliku õli keemilisi komponente muundumise (hüdrolüüsi) eest. Hüdrolaatide destilleerimisel on olukord vastupidine, sest siin on hüdrolüüsi protsess soovitav selleks, et taimsed komponendid paremini veega kombineeruksid. Toetudes Ann Harmanni sõnadele peame andma taimele aega oma aarete vabastamiseks, siis alles autasustatakse meid imelise, müstilise ja keerulise koostisega lilleveega.

Kui eeterlikke õlisid ei tohi lahjendamata nahale kanda ega suurtes kogustes sisse võtta ning kehtivad kindlad rahvusvaheliselt tunnustatud reeglid, kuidas eeterlikke õlisid kasutada väikelaste, eakate, rasedate ja kroonilisi haigusi põdevatel inimestel, siis nii aroom- kui taimeteraapilisi omadusi kandvad hüdrolaadid on oluliselt ohutumad. Neid võib kanda otse nahale, teha kompresse, levimas on ka seespidise kasutamise tavad. Kuid nagu ka taimeteraapias, on süsteemne hüdrolaatide tarvitamine soovitatud vaid kindla põhjuse korral ning nii potentsiaalne ravitoime kui ohutus sõltuvad konkreetse taime toimeainetest. Igal juhul peab vältima mürgiste taimede hüdrolaatide seespidist tarvitamist.

Kvaliteetselt valmistatud ja külmkapis hoitud hüdrolaadid säilivad aasta või paar. Parim materjal hüdrolaatide säilitamiseks on klaas.

Mõned soovitused, kuidas kodustes tingimustes hüdrolaati valmistada.

Vaja läheb:

1.       Keedunõu restiga ja koonusekujulise kaanega

2.       Väiksem kauss

3.       Puhas vesi

4.       Värskelt korjatud taimed

5.       Jää

6.       Kuumuseallikas

Asetage vesi keedunõusse resti alla. Taimed võib paigutada eraldi nii vette või restile või paigutada nii vette kui restile. Restile asetada väiksem kauss. Keedunõu kaas panna keedunõule tagurpidi peale nii, et koonus jääks allapoole. Kaanele asetada jää. Kuumutada. Veeauruga koos lenduvad taime vees lahustuvad ained ja eeterliku õli molekulid. Kui segu jõuab kaaneni, siis jääga jahutatud kaanel veeaur muutub vedelikuks ning voolab restil asetsevasse väikesesse kaussi.

Nautige oma müstilist lillevett!

Teksti koostas: Marika Külm